Kodanikuühiskond ja sotsiaalsed liikumised
Maie Kiisel
Olulisemad mõisted
Kodanikuühiskond
Kodanikuühiskonda võiks vaadelda kui hõimkondliku ühiskonna (gemeinschaft) lagunemise paratamatut tagajärge (gesellschaft). Ühed suhted lagunesid, asemele tulid teised – abstraktsemad ja ülekantavamad, indiviidile avatumad ja kättesaadavamad, struktuuriliselt voolavamad. Kodanikuühiskonna olemus aga on sestsaadik olnud loomulikus ja pidevas muutumises, kusjuures algeliste struktuuride kõrvale on pidevalt lisandunud uusi.
Kodanikuühiskonda võiks vaadelda kui suhete kogumit, mis võimaldab inimestel üksteisest aru saada ja luua uusi tähendusi, pakkuda lahendusi turu- ja poliitilistes suhetes tekkivatele pingetele, olla nö tagasisidestusmehanism ühiskonda formaalselt juhtivale süsteemile. Mõned teoreetikud vaatlevad kodanikuühiskonda avaliku sfääri osana (kui areen, milles toimuv kommunikatsioon loob uusi tähendusi – vt näiteks laulupidu, laulev revolutsioon), mõned privaatsfääri osana (kodanikuühiskond kui võimalus lahendada oma probleeme isekeskis, ilma poliitilis-administratiivse võimu sekkumiseta, vt näiteks talgud).
Viimastel aastakümnetel on hoogustunud debatt tarbimisühiskonna mõjust kodanikuaktiivsusele. Kas tarbija vahetab kodaniku välja või toimub suhete muundumine ühelt teisele – tekib nö poliitiline tarbija?
Sotsiaalsed liikumised
Kodanikuühiskonna olulise osa moodustavad sotsiaalsed liikumised, indiviidide koondumised püsivama iseloomuga suhtevõrgustikesse. Need liikumised on pidevas muutumises. Üldjoontes võib eristada järgnevaid etappe:
1. töölisliikumine kui vastus industriaalühiskonna arenguprobleemidele – “loomupärastest” tootmisvahenditest (nagu maa jms) lahutatud indiviidid ei olnud nõus olema lihtsalt tööstuse tootmisvahendid, tõusetunud eneseteadvus põimus ideoloogiliste vaadetega, olulised olid alt-üles initsiatiiv ja võimekus, vastandumine turusuhetega.
2. 1960. aastad ja edasi: nö uued sotsiaalsed liikumised nagu naisõiguslus, afroameeriklaste inimõiguste liikumised, rahuliikumised, keskkonnakaitselised liikumised – ka neid iseloomustab ideoloogilise vaate areng, osalejate maailmavaateline ühtsus, murranguliste muutuste kaasnemine ühiskonnas, mõju poliitikatele. Alt-üles initsiatiiv on endiselt aktuaalne.
3. 1980ndad ja edasi: sotsiaalsete liikumiste killustumine ja mitmekesistumine, globaliseerumine, võrgustumine, bürokratiseerumine, ka abstraktsete huviorganisatsioonide areng. Liikumiste kontakt administratiiv-poliitilise süsteemi ja ärimaailmaga muutub üha tugevamaks, ärisektori toimimismehanisme hakatakse üle võtma. Liikmete roll ühendustes hakkab tasapisi taanduma, asemele tulemas vabatahtlik tegevus (siin on oluline erinevus – ühendus kuulub liikmetele ja ideaalis järgib liikmete motiive, vabatahtlikke “värvatakse” ja tüüpiliselt ei peeta organisatsiooni osaks). Seetõttu muutuvad liikumised küll paindlikumaks, kuid nende võimekus muutub sõltuvaks “kontori” edukusest ja pädevustest.
4. Käesolev sajand: sotsiaalseid liikumisi iseloomustab kõrge mitmekesisus. Üheltpoolt voolavus, juhuslikkus-ootamatus (vt nt ACTA juhtum), IKT kasutamine eesmärkide saavutamisel, stabiilse organisatsiooni loomise vältimine (nö seened pärast vihma), teiselt poolt jällegi tugev institutsionaliseerumine - ekspertteadmistele tuginemine, esinduslikkuse ja esindamisvõime vähenemine, pragmaatilis-optimistlik hoiak, bürokraatia ja ärisektori mehanismide ülevõtmine.
Selles üldskeemis jäetakse tihti tagaplaanile mitmed ajalooliselt tähenduslikud liikumised, nt teadusorganisatsioonide ja –mõtte areng, rääkimata rahvuslikust ärkamisest jms, kuid see ei vähenda nende olulisust sotsiaalsete suhete arengus. Oluline on silmas pidada, et sotsiaalsetel liikumistel on kultuurikontekstuaalne nägu – näiteks baltisaksa kultuuris oli tugev roll korporatsioonidel ja nende õllekultuuril, sellele vastandus eestlaste karskusliikumine. Mehhiko zapatista-liikumised jne... Sageli on paralleele eri kultuurides raske leida. Tänapäevane globaliseerumine muidugi toodab ka ühtlustavaid struktuure.
Osalemine ja kaasamine
Ühenduste muutumine on põhjustatud ühiskonna üldisest arengust, esitades omakorda uusi väljakutseid ka kodanikuühiskonnas sõnastatud probleemidele reageerimise viisidele – iga nö veaparandus “kasvatab” administratiivset-poliitilist süsteemi (vaja on tõsta analüüsivõimekust – kõikvõimalikud kooskõlastusringid jne) ja loob sageli ka uusi pingeid. Ühiskondliku süsteemi võime ja soov taotleda läbipaistvust ja efektiivset juhtimist muutub üha küsitavamaks. Seetõttu muutub eriti oluliseks võimekus planeerida tulevikku ja kaasata sellesse ühiskonna subjekte – indiviide ja nende ühendusi. Kujutage ette, kui klassis kõik õpilased omavahel korraga rääkima hakkavad – sama mittekuulamise ja –kuulmise efekti annab ka sihitu ja juhuslik kaasamispraktika. Oskamatul (või soovimatul) kaasajal on lihtsam arutelu algatamata jätta ja piirduda klassi ees loengu pidamisega. Uued tuuled osalusteoorias püüavad nende probleemidega tegeleda, lahendusi pakkuda.
Kodanikuühiskonda võiks vaadelda kui hõimkondliku ühiskonna (gemeinschaft) lagunemise paratamatut tagajärge (gesellschaft). Ühed suhted lagunesid, asemele tulid teised – abstraktsemad ja ülekantavamad, indiviidile avatumad ja kättesaadavamad, struktuuriliselt voolavamad. Kodanikuühiskonna olemus aga on sestsaadik olnud loomulikus ja pidevas muutumises, kusjuures algeliste struktuuride kõrvale on pidevalt lisandunud uusi.
Kodanikuühiskonda võiks vaadelda kui suhete kogumit, mis võimaldab inimestel üksteisest aru saada ja luua uusi tähendusi, pakkuda lahendusi turu- ja poliitilistes suhetes tekkivatele pingetele, olla nö tagasisidestusmehanism ühiskonda formaalselt juhtivale süsteemile. Mõned teoreetikud vaatlevad kodanikuühiskonda avaliku sfääri osana (kui areen, milles toimuv kommunikatsioon loob uusi tähendusi – vt näiteks laulupidu, laulev revolutsioon), mõned privaatsfääri osana (kodanikuühiskond kui võimalus lahendada oma probleeme isekeskis, ilma poliitilis-administratiivse võimu sekkumiseta, vt näiteks talgud).
Viimastel aastakümnetel on hoogustunud debatt tarbimisühiskonna mõjust kodanikuaktiivsusele. Kas tarbija vahetab kodaniku välja või toimub suhete muundumine ühelt teisele – tekib nö poliitiline tarbija?
Sotsiaalsed liikumised
Kodanikuühiskonna olulise osa moodustavad sotsiaalsed liikumised, indiviidide koondumised püsivama iseloomuga suhtevõrgustikesse. Need liikumised on pidevas muutumises. Üldjoontes võib eristada järgnevaid etappe:
1. töölisliikumine kui vastus industriaalühiskonna arenguprobleemidele – “loomupärastest” tootmisvahenditest (nagu maa jms) lahutatud indiviidid ei olnud nõus olema lihtsalt tööstuse tootmisvahendid, tõusetunud eneseteadvus põimus ideoloogiliste vaadetega, olulised olid alt-üles initsiatiiv ja võimekus, vastandumine turusuhetega.
2. 1960. aastad ja edasi: nö uued sotsiaalsed liikumised nagu naisõiguslus, afroameeriklaste inimõiguste liikumised, rahuliikumised, keskkonnakaitselised liikumised – ka neid iseloomustab ideoloogilise vaate areng, osalejate maailmavaateline ühtsus, murranguliste muutuste kaasnemine ühiskonnas, mõju poliitikatele. Alt-üles initsiatiiv on endiselt aktuaalne.
3. 1980ndad ja edasi: sotsiaalsete liikumiste killustumine ja mitmekesistumine, globaliseerumine, võrgustumine, bürokratiseerumine, ka abstraktsete huviorganisatsioonide areng. Liikumiste kontakt administratiiv-poliitilise süsteemi ja ärimaailmaga muutub üha tugevamaks, ärisektori toimimismehanisme hakatakse üle võtma. Liikmete roll ühendustes hakkab tasapisi taanduma, asemele tulemas vabatahtlik tegevus (siin on oluline erinevus – ühendus kuulub liikmetele ja ideaalis järgib liikmete motiive, vabatahtlikke “värvatakse” ja tüüpiliselt ei peeta organisatsiooni osaks). Seetõttu muutuvad liikumised küll paindlikumaks, kuid nende võimekus muutub sõltuvaks “kontori” edukusest ja pädevustest.
4. Käesolev sajand: sotsiaalseid liikumisi iseloomustab kõrge mitmekesisus. Üheltpoolt voolavus, juhuslikkus-ootamatus (vt nt ACTA juhtum), IKT kasutamine eesmärkide saavutamisel, stabiilse organisatsiooni loomise vältimine (nö seened pärast vihma), teiselt poolt jällegi tugev institutsionaliseerumine - ekspertteadmistele tuginemine, esinduslikkuse ja esindamisvõime vähenemine, pragmaatilis-optimistlik hoiak, bürokraatia ja ärisektori mehanismide ülevõtmine.
Selles üldskeemis jäetakse tihti tagaplaanile mitmed ajalooliselt tähenduslikud liikumised, nt teadusorganisatsioonide ja –mõtte areng, rääkimata rahvuslikust ärkamisest jms, kuid see ei vähenda nende olulisust sotsiaalsete suhete arengus. Oluline on silmas pidada, et sotsiaalsetel liikumistel on kultuurikontekstuaalne nägu – näiteks baltisaksa kultuuris oli tugev roll korporatsioonidel ja nende õllekultuuril, sellele vastandus eestlaste karskusliikumine. Mehhiko zapatista-liikumised jne... Sageli on paralleele eri kultuurides raske leida. Tänapäevane globaliseerumine muidugi toodab ka ühtlustavaid struktuure.
Osalemine ja kaasamine
Ühenduste muutumine on põhjustatud ühiskonna üldisest arengust, esitades omakorda uusi väljakutseid ka kodanikuühiskonnas sõnastatud probleemidele reageerimise viisidele – iga nö veaparandus “kasvatab” administratiivset-poliitilist süsteemi (vaja on tõsta analüüsivõimekust – kõikvõimalikud kooskõlastusringid jne) ja loob sageli ka uusi pingeid. Ühiskondliku süsteemi võime ja soov taotleda läbipaistvust ja efektiivset juhtimist muutub üha küsitavamaks. Seetõttu muutub eriti oluliseks võimekus planeerida tulevikku ja kaasata sellesse ühiskonna subjekte – indiviide ja nende ühendusi. Kujutage ette, kui klassis kõik õpilased omavahel korraga rääkima hakkavad – sama mittekuulamise ja –kuulmise efekti annab ka sihitu ja juhuslik kaasamispraktika. Oskamatul (või soovimatul) kaasajal on lihtsam arutelu algatamata jätta ja piirduda klassi ees loengu pidamisega. Uued tuuled osalusteoorias püüavad nende probleemidega tegeleda, lahendusi pakkuda.
Soovituslik kirjandus
Kodanikuühiskonnast:
Edwards, Michael (2009) Civil society. Cambridge: Polity.
Sotsiaalsete liikumiste ajaloost sobib ülevaadet andma:
Tilly, Charles (2004) Social movements, 1768-2004. Boulder: Paradigm.
Eesti ühenduste ajaloost kõneleb (paraku jääb pidama üheksakümnendates aastates):
Aarelaid, Aili (1996) Kodanikualgatus ja seltsid Eesti muutuval kultuurimaastikul. Tallinn: Jaan Tõnissoni Instituut.
Kaasaja kodanikuliikumistest (alates nö uutest sotsiaalsetest liikumistest) empiiriliste materjalidega on hea ülevaade:
Della Porta, Donatella; Diani, Mario (2009) Social Movements: An Introduction. Oxford: Wiley-Blackwell.
Eesti kaasaja kodanikuühenduste uuringutest on ülevaatlikumad Lagerspetz jt ülevaated, näiteks:
Lagerspetz, Mikko jt (2003) Tuntud ja tundmatu kodanikeühiskond. Tallinn: Kunst.
Rikmann, Erle jt (2005) Kodanikualgatuse institutsionaliseerumine Eestis: organiseerumise struktuur ja ressursid. TLÜ Eesti Humanitaarinstituut.
Rikmann, Erle jt (2010) Kodanikuühenduste institutsionaliseerumine Eestis 2009/2010. TLÜ Kodanikeühiskonna uurimis- ja arenduskeskus.
Uuringuid võib otsida juurde siit:
Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu kodulehelt: http://ngo.ee/uuringud
Poliitikauuringute keskuse Praxis kodulehelt: http://www.praxis.ee/index.php?id=356
Põhimõisteid siit:
Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu kodulehelt: http://ngo.ee/kodaniku%C3%BChiskond
Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu kodanikuühiskonna ajakiri Hea Kodanik http://www.ngo.ee/heakodanik
Osaluse kohta on mõistlik kasutada rakenduslikumaid allikaid, selle mõtestamisel ja planeerimisel aitab:
Ingliskeelne infovärav http://www.peopleandparticipation.net/display/Involve/Home
Hinsberg, Hille; Kübar, Urmo (2009) Kaasamise käsiraamat ametnikele ja vabaühendustele. Tallinn: EMSL. http://ngo.ee/trykised
Edwards, Michael (2009) Civil society. Cambridge: Polity.
Sotsiaalsete liikumiste ajaloost sobib ülevaadet andma:
Tilly, Charles (2004) Social movements, 1768-2004. Boulder: Paradigm.
Eesti ühenduste ajaloost kõneleb (paraku jääb pidama üheksakümnendates aastates):
Aarelaid, Aili (1996) Kodanikualgatus ja seltsid Eesti muutuval kultuurimaastikul. Tallinn: Jaan Tõnissoni Instituut.
Kaasaja kodanikuliikumistest (alates nö uutest sotsiaalsetest liikumistest) empiiriliste materjalidega on hea ülevaade:
Della Porta, Donatella; Diani, Mario (2009) Social Movements: An Introduction. Oxford: Wiley-Blackwell.
Eesti kaasaja kodanikuühenduste uuringutest on ülevaatlikumad Lagerspetz jt ülevaated, näiteks:
Lagerspetz, Mikko jt (2003) Tuntud ja tundmatu kodanikeühiskond. Tallinn: Kunst.
Rikmann, Erle jt (2005) Kodanikualgatuse institutsionaliseerumine Eestis: organiseerumise struktuur ja ressursid. TLÜ Eesti Humanitaarinstituut.
Rikmann, Erle jt (2010) Kodanikuühenduste institutsionaliseerumine Eestis 2009/2010. TLÜ Kodanikeühiskonna uurimis- ja arenduskeskus.
Uuringuid võib otsida juurde siit:
Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu kodulehelt: http://ngo.ee/uuringud
Poliitikauuringute keskuse Praxis kodulehelt: http://www.praxis.ee/index.php?id=356
Põhimõisteid siit:
Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu kodulehelt: http://ngo.ee/kodaniku%C3%BChiskond
Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu kodanikuühiskonna ajakiri Hea Kodanik http://www.ngo.ee/heakodanik
Osaluse kohta on mõistlik kasutada rakenduslikumaid allikaid, selle mõtestamisel ja planeerimisel aitab:
Ingliskeelne infovärav http://www.peopleandparticipation.net/display/Involve/Home
Hinsberg, Hille; Kübar, Urmo (2009) Kaasamise käsiraamat ametnikele ja vabaühendustele. Tallinn: EMSL. http://ngo.ee/trykised