Sotsiaalne sidusus ja integratsioon
Avo Trumm
Mõned põhimõisted
Sotsiaalse sidususe kontseptsiooni võib käsitleda kui erinevaid sotsiaalaineid lõimivat sotsiaalteaduslikku ja poliitilist konstrukti, sest see ühendab erinevad ühiskonna käsitlemise distsipliinid (sotsioloogia, psühholoogia, majandus, õigus, sotsiaalpoliitika) ja tasandid (mikro‐, meso‐, makro‐) ning integreerib mitmeid olulisi ühiskonnateaduslikke mõisteid (väärtused, usaldus, kapital, kaasatus, tõrjutus, vaesus jne). Teema erinevaid aspekte on võimalik käsitleda erinevatel õppeastmetel erinevate sotsiaalainete (ajalugu, inimese‐ ja ühiskonnaõpetus) raames.
Sotsiaalne sidusus on EL poliitika keskseid mõisteid ning ühiskonnapoliitika olulisemaid eesmärke. Euroopa Nõukogu defineerib sotsiaalset sidusust järgmiselt:
“Sotsiaalse sidususe all mõistame ühiskonna võimekust tagada oma kõigi liikmete heaolu, vähendada erinevusi ja vältida polariseerumist. Sidus ühiskond koosneb üksteist toetavatest vabadest inimestest, kes saavutavad oma ühiseid eesmärke demokraatlikult.“ (Council of Europe 2004).
Sotsiaalset sidusust saab määratleda kui ühiskonna omadust, mis väljendub selle liikmete omavahelistes suhetes ja nende suhete omavahelises seotuses (jagatud väärtused ja tõlgendused, ühine identiteet, kogukonnakuuluvuse tunne ja usaldus). OECD (2012) käsitleb sotsiaalset sidusust kolmes erinevas, kuid võrdselt olulises võtmes: sotsiaalne kaasatus, sotsiaalne kapital ja sotsiaalne mobiilsus.
Sotsiaalsete erinevuste ja polariseerumise vältimise all mõistetakse kõigi inimeste eelarvamustevaba ja võrdset kohtlemist, sõltumata nende soost, vanusest, rassilisest või etnilisest kuuluvusest, perekonnaseisust, elukohast jne. Euroopa Liidu erilise tähelepanu all on soolise ja etnilise diskrimineerimise vastu võitlemine ning soospetsiifiliste stereotüüpide ja erinevatesse vanusgruppidesse kuuluvate inimeste (näit eakate) eelarvamusliku kohtlemise (vanustundlikkuse) vähendamine. Sotsiaalsete gruppide erinev kohtlemine ühiskonnas suurendab vaesusriski ja ühiskonnaliikmete sotsiaalset tõrjutust. Kui vaesust määratletakse kõige sagedamini materiaalse puuduse ja põhivajaduste rahuldamatuse kaudu, siis sotsiaalne tõrjutus tähendab eelkõige erinevate heaolupuudujääkide ning nendest tulenevate sotsiaalsete probleemide kuhjumise protsessi, mis põhjustab ühiskondliku osaluse vähenemist, jõuetus‐ ja pettumistunde süvenemist ning ühiskonnaelust eemaldumist (Trumm 2010, vt ka Kutsar 2010, Trumm 2011).
Sotsiaalne kaasatus tähendab kõikide inimeste võimalust osaleda täisväärtuslikult ühiskondlikus elus, sealhulgas töötada ja olla majanduslikult aktiivne. Kaasamine võimaldab inimestel, kes on sattunud ühiskonna varjupoolele, luua positiivset sidet sotsiaalse keskkonnaga ja saada kogemus, et neist sõltub
asjade käik ühiskonnas ning seeläbi aitab vähendada lõhet vaesusega tegelevate ametnike ja poliitiliste otsustajate ning ‘tavakodanike’ vahel ning suurendada otsuste positiivset mõju.
Sotsiaalne kapital on kaasaegse sotsiaalteaduse olulisimaid kontseptsioone, mida on määratletud väga erinevatel viisidel (Bourdieu 1986, Coleman 1988, Putnam 2000, Halpern 2005 jpt, vt eesti keeles nt Pruulmann‐Vengerfeldt 2004, Orav 2006 jpt). Kõige üldisemalt tähistab sotsiaalne kapital inimsuhete kvaliteeti. See hõlmab nii ühiskonnas kui ka erinevates sotsiaalsetes gruppides kehtivaid norme ja reegleid ning institutsioone ja mitteformaalseid võrgustikke, mis võimaldavad kollektiivset tegutsemist. Sotsiaalset kapitali võib käsitleda kui investeeringut sotsiaalsetesse suhetesse ja võrgustikkesse, millest
hiljem loodetakse saada konkreetset (majanduslikku) kasu (Lin 2001). Sotsiaalse kapitali teoorias eristatakse kolme tüüpi sidusust: omataoliste ühtekuuluvusel (ingl. k. bonding), horisontaalsete seoste loomisel funktsionaalselt erinevate samatasemeliste koosluste vahel (linking) ning ühiskonna hierarhias erineva sotsiaalse positsiooniga inimeste või rühmade omavaheliste koostöösuhete loomisel (bridging) (Lauristin 2010: 22). Sotsiaalse sidususe loomise seisukohast on kõik need kolm võrdselt olulised: suhted omataoliste grupis suurendavad grupisisest solidaarsust ja toetavad vastastikust (enese)abistamist, kuid ühiskonnaga tugevamaks lõimumiseks on vaja ka suhteid nii teistsuguste huvide, võimaluste, kogemustega jne gruppidega kui ka erinevate organisatsioonide ja institutsioonidega.
Sotsiaalse sidususe ’kolmnurga’ kolmandaks küljeks on sotsiaalne mobiilsus. Mobiilsus tähendab indiviidide ja sotsiaalsete gruppide horisontaalset või vertikaalset liikuvust erinevate ühiskondlike struktuuride ja tasandite vahel. Mobiilsus sõltub nii indiviidist – tema soost, vanusest, rahvusest ja sotsiaalsest
päritolust (nn omistatud tegurid), samuti ka tema ’saavutustest’ (teadmised, oskused, aktiivsus jne) – kui ka ühiskonnast (nt ühiskonna avatus või suletus) (Saar 2010, vt ka Roots 2006). Mida avatum, sallivam, võrdseid võimalusi ja sotsiaalset osalust väärtustav on ühiskond, seda suuremad on võimalused individuaalseks aktiivseks võimetekohaseks eneseteostuseks. Sotsiaalse sidususe ja integratsiooni teema käsitlemise eesmärgiks üldhariduskooli sotsiaalvaldkonna ainete raames ei peaks olema pelgalt formaalsete mõistete ja seisukohtade „ära õppimine“. Hoopis olulisem on püüda innustada õpilasi arutlema teemadel, mis puudutavad usaldust ja sallivust, ebavõrdsust ja võrdset kohtlemist, ühiskonnaelus aktiivset osalemist ja sotsiaalset tõrjutust jne., mis võiks kaasa aidata olulisi sotsiaalseid väärtusi kandva, aktiivse ja loomingulise isiksuse kujunemisele.
Kasutatud allikad:
Bourdieu, P. (1986). The forms of capital. In: J. Richardson (Ed.) Handbook of Theory and Research for the Sociology of Education. New York: Greenwood, 241‐258.
Coleman, J. S. (1988). Social Capital in the Creation of Human Capital. American Journal of Sociology. 94 Supplement: (pp. S95‐S‐120)
Council of Europe (2004). Council of Europe New Strategy for Social Cohesion. http://www.coe.int/t/dg3/socialpolicies/socialcohesiondev/source/RevisedStrategy_en.pdf
Halpern, D. (2005). Social Capital. Cambridge: Polity Press.
Kutsar, D, toim. (2010). Vaesus Eestis. Tallinn: Statistikaamet.
Lauristin, M. (2010). Sotsiaalne kaasatus võitluses vaesusega. Sotsiaaltöö, nr 5, 2010, 20‐23.
Lin, N. (2001). Social Capital: A Theory of Social Structure and Action. Cambridge: Cambridge University Press.
OECD(2012). Perspectives on Global Development 2012: Social Cohesion in a Shifting World. OECD Publishing. doi: 10.1787/persp_glob_dev‐2012‐en.
Orav, M., toim. (2006). Sotsiaalne kapital muutuvas maailmas. XI Avatud Ühiskonna Foorum. Tallinn, 26. mail 2006. Avatud Eesti Fond. http://www.oef.org.ee/valjaanded/avatud‐uhiskonna‐foorumi‐kogumikud.html
Pruulmann‐Vengerfeldt, P. 2004). Kultuuriline, sotsiaalne ja majanduslik kapital: Eesti inimeste ressursid erinevates eluvaldkondades. Kalmus, V., Lauristin, M. ja Pruulmann‐Vengerfeldt, P. (toim) Eesti elavik 21. sajandi algul. Ülevaade uurimuse „Mina. Maailm. Meedia. tulemustest. Tartu: Tartu ülikooli Kirjastus, 217‐230.
Putnam, R. D. (2000). Bowling Alone: The Collapse and Revival of American Community. New York: Simon & Schuster (eesti k. Putnam, R. D. (2008). Üksi keeglisaalis. Ameerika kogukonnaelu kokkuvarisemine ja taassünd. Tallinn: Hermes).
Roots, A. (2006). Kas siire Eestis on lõppenud? Sotsiaalse mobiilsuse võrdlus perioodidel 1992‐1997 ja 1997‐2004. Magistritöö. Tartu Ülikool, sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituut. http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/1085/rootsave.pdf?sequence=5
Saar, E. (2010). Sotsiaalne ebavõrdsus ja põlvkondadevaheline sotsiaalne mobiilsus. Sotsiaaltöö, nr 5, 2010, 24‐28.
Trumm, A. (2010). Kuidas vaesust mõista, määratleda ja mõõta? Kutsar, D, toim. Vaesus Eestis. Tallinn: Statistikaamet, 6‐21.
Trumm, A. (2011). Poverty in the context of societal transitions in Estonia. Dissertationes Sociologicae Universitatis Tartuensis 4. Tartu: Tartu University Press.
Sotsiaalne sidusus on EL poliitika keskseid mõisteid ning ühiskonnapoliitika olulisemaid eesmärke. Euroopa Nõukogu defineerib sotsiaalset sidusust järgmiselt:
“Sotsiaalse sidususe all mõistame ühiskonna võimekust tagada oma kõigi liikmete heaolu, vähendada erinevusi ja vältida polariseerumist. Sidus ühiskond koosneb üksteist toetavatest vabadest inimestest, kes saavutavad oma ühiseid eesmärke demokraatlikult.“ (Council of Europe 2004).
Sotsiaalset sidusust saab määratleda kui ühiskonna omadust, mis väljendub selle liikmete omavahelistes suhetes ja nende suhete omavahelises seotuses (jagatud väärtused ja tõlgendused, ühine identiteet, kogukonnakuuluvuse tunne ja usaldus). OECD (2012) käsitleb sotsiaalset sidusust kolmes erinevas, kuid võrdselt olulises võtmes: sotsiaalne kaasatus, sotsiaalne kapital ja sotsiaalne mobiilsus.
Sotsiaalsete erinevuste ja polariseerumise vältimise all mõistetakse kõigi inimeste eelarvamustevaba ja võrdset kohtlemist, sõltumata nende soost, vanusest, rassilisest või etnilisest kuuluvusest, perekonnaseisust, elukohast jne. Euroopa Liidu erilise tähelepanu all on soolise ja etnilise diskrimineerimise vastu võitlemine ning soospetsiifiliste stereotüüpide ja erinevatesse vanusgruppidesse kuuluvate inimeste (näit eakate) eelarvamusliku kohtlemise (vanustundlikkuse) vähendamine. Sotsiaalsete gruppide erinev kohtlemine ühiskonnas suurendab vaesusriski ja ühiskonnaliikmete sotsiaalset tõrjutust. Kui vaesust määratletakse kõige sagedamini materiaalse puuduse ja põhivajaduste rahuldamatuse kaudu, siis sotsiaalne tõrjutus tähendab eelkõige erinevate heaolupuudujääkide ning nendest tulenevate sotsiaalsete probleemide kuhjumise protsessi, mis põhjustab ühiskondliku osaluse vähenemist, jõuetus‐ ja pettumistunde süvenemist ning ühiskonnaelust eemaldumist (Trumm 2010, vt ka Kutsar 2010, Trumm 2011).
Sotsiaalne kaasatus tähendab kõikide inimeste võimalust osaleda täisväärtuslikult ühiskondlikus elus, sealhulgas töötada ja olla majanduslikult aktiivne. Kaasamine võimaldab inimestel, kes on sattunud ühiskonna varjupoolele, luua positiivset sidet sotsiaalse keskkonnaga ja saada kogemus, et neist sõltub
asjade käik ühiskonnas ning seeläbi aitab vähendada lõhet vaesusega tegelevate ametnike ja poliitiliste otsustajate ning ‘tavakodanike’ vahel ning suurendada otsuste positiivset mõju.
Sotsiaalne kapital on kaasaegse sotsiaalteaduse olulisimaid kontseptsioone, mida on määratletud väga erinevatel viisidel (Bourdieu 1986, Coleman 1988, Putnam 2000, Halpern 2005 jpt, vt eesti keeles nt Pruulmann‐Vengerfeldt 2004, Orav 2006 jpt). Kõige üldisemalt tähistab sotsiaalne kapital inimsuhete kvaliteeti. See hõlmab nii ühiskonnas kui ka erinevates sotsiaalsetes gruppides kehtivaid norme ja reegleid ning institutsioone ja mitteformaalseid võrgustikke, mis võimaldavad kollektiivset tegutsemist. Sotsiaalset kapitali võib käsitleda kui investeeringut sotsiaalsetesse suhetesse ja võrgustikkesse, millest
hiljem loodetakse saada konkreetset (majanduslikku) kasu (Lin 2001). Sotsiaalse kapitali teoorias eristatakse kolme tüüpi sidusust: omataoliste ühtekuuluvusel (ingl. k. bonding), horisontaalsete seoste loomisel funktsionaalselt erinevate samatasemeliste koosluste vahel (linking) ning ühiskonna hierarhias erineva sotsiaalse positsiooniga inimeste või rühmade omavaheliste koostöösuhete loomisel (bridging) (Lauristin 2010: 22). Sotsiaalse sidususe loomise seisukohast on kõik need kolm võrdselt olulised: suhted omataoliste grupis suurendavad grupisisest solidaarsust ja toetavad vastastikust (enese)abistamist, kuid ühiskonnaga tugevamaks lõimumiseks on vaja ka suhteid nii teistsuguste huvide, võimaluste, kogemustega jne gruppidega kui ka erinevate organisatsioonide ja institutsioonidega.
Sotsiaalse sidususe ’kolmnurga’ kolmandaks küljeks on sotsiaalne mobiilsus. Mobiilsus tähendab indiviidide ja sotsiaalsete gruppide horisontaalset või vertikaalset liikuvust erinevate ühiskondlike struktuuride ja tasandite vahel. Mobiilsus sõltub nii indiviidist – tema soost, vanusest, rahvusest ja sotsiaalsest
päritolust (nn omistatud tegurid), samuti ka tema ’saavutustest’ (teadmised, oskused, aktiivsus jne) – kui ka ühiskonnast (nt ühiskonna avatus või suletus) (Saar 2010, vt ka Roots 2006). Mida avatum, sallivam, võrdseid võimalusi ja sotsiaalset osalust väärtustav on ühiskond, seda suuremad on võimalused individuaalseks aktiivseks võimetekohaseks eneseteostuseks. Sotsiaalse sidususe ja integratsiooni teema käsitlemise eesmärgiks üldhariduskooli sotsiaalvaldkonna ainete raames ei peaks olema pelgalt formaalsete mõistete ja seisukohtade „ära õppimine“. Hoopis olulisem on püüda innustada õpilasi arutlema teemadel, mis puudutavad usaldust ja sallivust, ebavõrdsust ja võrdset kohtlemist, ühiskonnaelus aktiivset osalemist ja sotsiaalset tõrjutust jne., mis võiks kaasa aidata olulisi sotsiaalseid väärtusi kandva, aktiivse ja loomingulise isiksuse kujunemisele.
Kasutatud allikad:
Bourdieu, P. (1986). The forms of capital. In: J. Richardson (Ed.) Handbook of Theory and Research for the Sociology of Education. New York: Greenwood, 241‐258.
Coleman, J. S. (1988). Social Capital in the Creation of Human Capital. American Journal of Sociology. 94 Supplement: (pp. S95‐S‐120)
Council of Europe (2004). Council of Europe New Strategy for Social Cohesion. http://www.coe.int/t/dg3/socialpolicies/socialcohesiondev/source/RevisedStrategy_en.pdf
Halpern, D. (2005). Social Capital. Cambridge: Polity Press.
Kutsar, D, toim. (2010). Vaesus Eestis. Tallinn: Statistikaamet.
Lauristin, M. (2010). Sotsiaalne kaasatus võitluses vaesusega. Sotsiaaltöö, nr 5, 2010, 20‐23.
Lin, N. (2001). Social Capital: A Theory of Social Structure and Action. Cambridge: Cambridge University Press.
OECD(2012). Perspectives on Global Development 2012: Social Cohesion in a Shifting World. OECD Publishing. doi: 10.1787/persp_glob_dev‐2012‐en.
Orav, M., toim. (2006). Sotsiaalne kapital muutuvas maailmas. XI Avatud Ühiskonna Foorum. Tallinn, 26. mail 2006. Avatud Eesti Fond. http://www.oef.org.ee/valjaanded/avatud‐uhiskonna‐foorumi‐kogumikud.html
Pruulmann‐Vengerfeldt, P. 2004). Kultuuriline, sotsiaalne ja majanduslik kapital: Eesti inimeste ressursid erinevates eluvaldkondades. Kalmus, V., Lauristin, M. ja Pruulmann‐Vengerfeldt, P. (toim) Eesti elavik 21. sajandi algul. Ülevaade uurimuse „Mina. Maailm. Meedia. tulemustest. Tartu: Tartu ülikooli Kirjastus, 217‐230.
Putnam, R. D. (2000). Bowling Alone: The Collapse and Revival of American Community. New York: Simon & Schuster (eesti k. Putnam, R. D. (2008). Üksi keeglisaalis. Ameerika kogukonnaelu kokkuvarisemine ja taassünd. Tallinn: Hermes).
Roots, A. (2006). Kas siire Eestis on lõppenud? Sotsiaalse mobiilsuse võrdlus perioodidel 1992‐1997 ja 1997‐2004. Magistritöö. Tartu Ülikool, sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituut. http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/1085/rootsave.pdf?sequence=5
Saar, E. (2010). Sotsiaalne ebavõrdsus ja põlvkondadevaheline sotsiaalne mobiilsus. Sotsiaaltöö, nr 5, 2010, 24‐28.
Trumm, A. (2010). Kuidas vaesust mõista, määratleda ja mõõta? Kutsar, D, toim. Vaesus Eestis. Tallinn: Statistikaamet, 6‐21.
Trumm, A. (2011). Poverty in the context of societal transitions in Estonia. Dissertationes Sociologicae Universitatis Tartuensis 4. Tartu: Tartu University Press.