Tervisekasvatus inimeseõpetuse aines
Merike Kull
Põhimõisteid
Maailma Terviseorganisatsiooni määratluse järgi on tervis kehalise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund, mitte ainult haiguste puudumine. Veelgi enam, tervis on igapäevaelu ressurss võimaldamaks individuaalselt, sotsiaalselt ja majanduslikult täisväärtuslikku elu.
Maailma Terviseorganisatsioon rõhutab 2007. aastal valminud ühisdeklaratsioonis (Schools for health, education and development: Call for Action) vajadust pöörata tähelepanu just koolikeskkonnale kui unikaalsele keskkonnale laste tervise arendamisel ja võrdsete võimaluste loomisel (Tang et al., 2008). Senised uuringud on andnud piisavalt tõenduspõhiseid tulemusi koolitasandi tervisealaste haridusprogrammide edukuse kohta (Kirby et al., 2007; Sloboda ja Bukowski, 2006).
Tervisekasvatus koolis on kombinatsioon erinevatest õpikogemustest, mis aitavad kaasa tervisele soodsate valikute tegemisele (Green et al., 1980). Tervisekasvatuse peamiseks eesmärgiks on võimaldada lastel ja noortel suurendada kontrolli oma tervise üle. Traditsiooniliselt hõlmab tervisekasvatuse temaatika laialdast teemaderingi: emotsionaalne ja vaimne tervis, sotsiaalne tervis, toitumine, liikumine, alkoholi, tubaka ja teiste uimastite tarvitamine, reproduktiiv- ja seksuaaltervis, vigastused jpm. Võib tekkida küsimus, et mida pidada ühendavaks raamistikuks erinevate teemade käsitlemisel. Vastuse sellele annavad mitmed teoreetilised mudelid, mis on suunatud individuaalsete muutuste planeerimisele ja on seetõttu rakendatavad ka tervisekasvatuses, näiteks Tervise uskumuste mudel (Rosenstock et al, 1988), Põhjendatud käitumise ja planeeritud tegevuse teooria (Fishbein ja Ajzen, 1975), Transteoreetiline mudel (Prochaska ja DiClemente, 1982), Sotsiaalse õppimise teooria (Bandura, 1977) jpt. Nimetatud mudelid toovad välja käitumise muutumisel rõhuasetused nelja peamise komponendi osas:
1) teadmiste ja hoiakute komponent (faktid, vastuolud, müüdid, probleemid, hoiakud tegevusse),
2) enesetõhususe komponent (kompetentsus ja enesekindlus),
3) oskuste komponent (oskuste rakendamine väljaspool õpikeskkonda),
4) keskkonna toetus (võimalused, väärtushinnangud) (WHO, 2003).
Nende faktorite arvestamine loob võimaluse muuta tervisekasvatus toimivaks, laste arengut toetavaks ja tervist väärtustavaks. Psühho-sotsiaalsed ja enesekohased oskused on kesksed teemad, sisaldades suhtlemist, otsuste tegemist, probleemide lahendamist, enesejuhtimist ning terviseriske sisaldava käitumise vältimist. Üha enam leiab tõendamist antud oskuste olulisus laste ja noorte arengus, mõjutades võimet ennast kaitsta terviseriskide eest, tervisealase kompetentsuse kujunemise osas ja toetavate suhete loomisel (WHO, 2003). Antud seisukohti on arvestatud ka inimeseõpetuse ainekava arendamisel. Sellest tulenevalt on inimeseõpetuse üldeesmärgiks õpilase tervikliku isiksuse, üldinimlike väärtuste, sotsiaalse kompetentsuse ja terviseteadlikkuse arendamine kõikides kooliastmetes. Terviseteadlikkuse all peame silmas kompetentsust analüüsiva mõtlemise (critical thinking) ja probleemilahendamise oskuste osas, vastutuse võtmist enda käitumise osas ja efektiivset suhtlemist (Meeks et al, 2007). Terviseteadlikkus saab areneda vaid läbi mitmekülgsete õpilasete teadmiste ja oskuste arengu, mis hõlmavad endas järgnevat:
Terviseteemade käsitlus kooliastmeti
Terviseteemade ülesehitus kooliastmeti põhineb õpilaste arengul ja nende vajaduste muutumisel igapäevaelus. Kui I kooliastmes on rõhk peamiselt eakohasel enda eluviisiga seonduvate teadmiste, oskuste ja hoiakute arendamisel, siis II kooliastmes lisanduvad sellele juba oskused üldistada ja kirjeldada teemasid laiemalt, kuid säilitades siiski rõhuasetuse igapäevaelus toimetulekuks vajalike oskuste arendamisele. III kooliaste lisab juurde senikäsitletud teemade osas analüüsioskuse, sisaldades seoste märkamist tervise ja eluviisi eri komponentide vahel ning ümbritseva keskkonna mõjude osas. Samuti võimaldab III kooliastme ainekava analüüsida põhjalikumalt tervisega seonduvate otsuste tegemise protsesse, seda mõjutavaid tegureid ja enda vastutuse väärtustamist valikute tegemise ja planeerimise osas (vt TABEL 1).
Soovitatavad terviseteemalised veebilehed
• www.amor.ee – seksuaaltervisealane nõustamine ja teave (Eesti Seksuaaltervise Liit);
• www.toitumine.ee – riiklikel toitumissoovitustel põhinev toitumisportaal;
• www.alkoinfo.ee - alkoholiga seondub teave
• www.narko.ee – narkootikumidealane teave ja info abi saamise võimaluste kohta;
• www.aids.ee – AIDSi Ennetuskeskus;
• www.ampser.ee – koolinoorte tervisliku toitumise arvesti.
• www.meelespea.net – teave tervise, RVM kohta
• noorte.kliinik.ee – teave noormeeste tervise kohta
• www.hiv.ee - teave HIVi/AIDSi kohta, nõustamiskabinettide andmed;
• www.lapsemure.ee – laste ja noorte nõustamine
• www.tugikeskus.ee – abi hooletusse jäetud või väärkoheldud lastele (Tartu Laste Tugikeskus)
Käesolev kokkuvõte põhineb: Kull M. Tervisekasvatus inimeseõpetuses. Rmt.-s: Sotsiaalained. Valdkonnaraamat põhikooliõpetajale. Toim. M. Oja, K. Kõiv, H. Mõttus, O. Schihalejev. REKK, 2010.
Viidatud kirjandus:
Maailma Terviseorganisatsioon rõhutab 2007. aastal valminud ühisdeklaratsioonis (Schools for health, education and development: Call for Action) vajadust pöörata tähelepanu just koolikeskkonnale kui unikaalsele keskkonnale laste tervise arendamisel ja võrdsete võimaluste loomisel (Tang et al., 2008). Senised uuringud on andnud piisavalt tõenduspõhiseid tulemusi koolitasandi tervisealaste haridusprogrammide edukuse kohta (Kirby et al., 2007; Sloboda ja Bukowski, 2006).
Tervisekasvatus koolis on kombinatsioon erinevatest õpikogemustest, mis aitavad kaasa tervisele soodsate valikute tegemisele (Green et al., 1980). Tervisekasvatuse peamiseks eesmärgiks on võimaldada lastel ja noortel suurendada kontrolli oma tervise üle. Traditsiooniliselt hõlmab tervisekasvatuse temaatika laialdast teemaderingi: emotsionaalne ja vaimne tervis, sotsiaalne tervis, toitumine, liikumine, alkoholi, tubaka ja teiste uimastite tarvitamine, reproduktiiv- ja seksuaaltervis, vigastused jpm. Võib tekkida küsimus, et mida pidada ühendavaks raamistikuks erinevate teemade käsitlemisel. Vastuse sellele annavad mitmed teoreetilised mudelid, mis on suunatud individuaalsete muutuste planeerimisele ja on seetõttu rakendatavad ka tervisekasvatuses, näiteks Tervise uskumuste mudel (Rosenstock et al, 1988), Põhjendatud käitumise ja planeeritud tegevuse teooria (Fishbein ja Ajzen, 1975), Transteoreetiline mudel (Prochaska ja DiClemente, 1982), Sotsiaalse õppimise teooria (Bandura, 1977) jpt. Nimetatud mudelid toovad välja käitumise muutumisel rõhuasetused nelja peamise komponendi osas:
1) teadmiste ja hoiakute komponent (faktid, vastuolud, müüdid, probleemid, hoiakud tegevusse),
2) enesetõhususe komponent (kompetentsus ja enesekindlus),
3) oskuste komponent (oskuste rakendamine väljaspool õpikeskkonda),
4) keskkonna toetus (võimalused, väärtushinnangud) (WHO, 2003).
Nende faktorite arvestamine loob võimaluse muuta tervisekasvatus toimivaks, laste arengut toetavaks ja tervist väärtustavaks. Psühho-sotsiaalsed ja enesekohased oskused on kesksed teemad, sisaldades suhtlemist, otsuste tegemist, probleemide lahendamist, enesejuhtimist ning terviseriske sisaldava käitumise vältimist. Üha enam leiab tõendamist antud oskuste olulisus laste ja noorte arengus, mõjutades võimet ennast kaitsta terviseriskide eest, tervisealase kompetentsuse kujunemise osas ja toetavate suhete loomisel (WHO, 2003). Antud seisukohti on arvestatud ka inimeseõpetuse ainekava arendamisel. Sellest tulenevalt on inimeseõpetuse üldeesmärgiks õpilase tervikliku isiksuse, üldinimlike väärtuste, sotsiaalse kompetentsuse ja terviseteadlikkuse arendamine kõikides kooliastmetes. Terviseteadlikkuse all peame silmas kompetentsust analüüsiva mõtlemise (critical thinking) ja probleemilahendamise oskuste osas, vastutuse võtmist enda käitumise osas ja efektiivset suhtlemist (Meeks et al, 2007). Terviseteadlikkus saab areneda vaid läbi mitmekülgsete õpilasete teadmiste ja oskuste arengu, mis hõlmavad endas järgnevat:
- Tervisliku eluviisi olemuse ja haiguste ennetamise mõistmine
- Terviseteabe ja terviseteenuste kättesaadavuse suurenemine
- Meedia, ühiskonna jt mõjurite analüüsimine
- Sotsiaalsete oskuste arenemine
- Enesehindamise-, eesmärgi püstitamise- ja otsuste tegemise oskuste arenemine
- Enda, lähedaste ja kogukonna tervise kaitsmine
- Tervist toetava eluviisi omandamine
- Riskikäitumiste vähendamine
- käitumine, mis võib tekitada vigastusi,
- suitsetamine,
- alkoholi ja teiste uimastite tarvitamine,
- seksuaalne riskikäitumine,
- ebatervislik toitumine,
- mittepiisav kehaline aktiivsus.
Terviseteemade käsitlus kooliastmeti
Terviseteemade ülesehitus kooliastmeti põhineb õpilaste arengul ja nende vajaduste muutumisel igapäevaelus. Kui I kooliastmes on rõhk peamiselt eakohasel enda eluviisiga seonduvate teadmiste, oskuste ja hoiakute arendamisel, siis II kooliastmes lisanduvad sellele juba oskused üldistada ja kirjeldada teemasid laiemalt, kuid säilitades siiski rõhuasetuse igapäevaelus toimetulekuks vajalike oskuste arendamisele. III kooliaste lisab juurde senikäsitletud teemade osas analüüsioskuse, sisaldades seoste märkamist tervise ja eluviisi eri komponentide vahel ning ümbritseva keskkonna mõjude osas. Samuti võimaldab III kooliastme ainekava analüüsida põhjalikumalt tervisega seonduvate otsuste tegemise protsesse, seda mõjutavaid tegureid ja enda vastutuse väärtustamist valikute tegemise ja planeerimise osas (vt TABEL 1).
Soovitatavad terviseteemalised veebilehed
• www.amor.ee – seksuaaltervisealane nõustamine ja teave (Eesti Seksuaaltervise Liit);
• www.toitumine.ee – riiklikel toitumissoovitustel põhinev toitumisportaal;
• www.alkoinfo.ee - alkoholiga seondub teave
• www.narko.ee – narkootikumidealane teave ja info abi saamise võimaluste kohta;
• www.aids.ee – AIDSi Ennetuskeskus;
• www.ampser.ee – koolinoorte tervisliku toitumise arvesti.
• www.meelespea.net – teave tervise, RVM kohta
• noorte.kliinik.ee – teave noormeeste tervise kohta
• www.hiv.ee - teave HIVi/AIDSi kohta, nõustamiskabinettide andmed;
• www.lapsemure.ee – laste ja noorte nõustamine
• www.tugikeskus.ee – abi hooletusse jäetud või väärkoheldud lastele (Tartu Laste Tugikeskus)
Käesolev kokkuvõte põhineb: Kull M. Tervisekasvatus inimeseõpetuses. Rmt.-s: Sotsiaalained. Valdkonnaraamat põhikooliõpetajale. Toim. M. Oja, K. Kõiv, H. Mõttus, O. Schihalejev. REKK, 2010.
Viidatud kirjandus:
- Aasvee K, Maser M. Ülevaade Eestis 2001/2002. ja 2005/2006. õppeaastal toimunud kooliõpilaste tervisekäitumise uuringutest (HBSC uuring) teiste riikide taustal. Tervise Arengu Instituut. Eesti Arst 2009; 88 (6): 390-401.
- Allaste AA (toim.) Koolinoored ja uimastid. 15-16-aastaste õpilaste legaalsete ja illegaalsete uimastite tarvitamine Eestis. Tallinn, TAI, 2007.
- Bandura A. Social learning theory. Englewood Cliffs, NJ: Prentice Hall, 1977.
- Fishbein M, Ajzen I. Belief, attitude, intention and behaviour: An introduction to theory and research. Reading, MA: Addison-Wesley, 1975.
- Green LW, Kreuter MW, Deeds SG, Partridge KB. Health education planning: A diagnostic approach. Palo Alto, CA: Mayfield Publishing, 1980.
- Kirby D, Laris B, Rolleri R. Sex and HIV education programs: their impact on sexual behaviours of young people throughout the world. Journal of Adolescence Health 2007; 40: 206-217.
- Lõhmus L, Trummal A. HIV temaatikaga seotud teadmised, hoiakud ja käitumine Eesti noorte hulgas. Uurimusraport. TAI, Tallinn, 2007.
- Meeks L, Heit P, Page R. Comprehensive School Education. New York: The McGraw-Hill Companies, 2007
- Part, K., Laanpere, M., Rahu, K., Haldre, K., Rahu, M. & Karro, H. Eesti naiste tervis: seksuaal- ja reproduktiivtervis, tervisekäitumine, hoiakud ja tervishoiteenuste kasutamine. Tartu: Tartu Ülikooli Naistekliinik, 2007.
- Prochaska JO, DiClemente CC. Transtheoretical therapy: Toward a more integrative model of change. Psychotherapy: Theory, Research, and Practice 1982; 19(3), 276-288.
- Rosenstock IM, Strecher VJ, Becker MH. Social learning theory and the health belief model. Health Education Quarterly 1988; 15(2), 175-183.
- Sloboda Z, Bukoski WJ. Handbook of drug abuse prevention. Theory, Science and Practise. Springer, 2006.
- Tang KC, Nutbeam D, Aldinger A et al. Schools for health, education and development: a call for action. Health Promotion International 2008; 24 (1): 68-77.
- Trummal A. Kondoomi kasutamist mõjutavad tegurid 16-24-aastaste noorte hulgas. Fookusgruppide intervjuude analüüs. TAI, Tallinn, 2009
- WHO (World Health Organization). Skills for Health. Information Series on School Health, 9, 2003.