Enesekohased ja sotsiaalsed oskused töös noorte probleemidega
Kristi Kõiv
Mõned põhimõisted
Hariduse andmise eesmärke seoses õppekavaarendusega on kolm:
(1) intellektuaalne dimensioon – fookus mõistete, probleemilahenduse, erinevatel tasanditel ja meetoditega mõtlemise arendamisele ;
(2) produktiivne dimensioon - keskendub indiviidi funktsioneerimisele kodus, tööl, kodanikuna ja laiemalt ühiskonnaliikmena;
(3) sotsiaal-personaalne dimensioon, mis sisaldab persoon-ühiskond, persoon-persoon ja persoon-ta ise interkatsioone, kusjuures viimase dimensiooni rõhutamist õppekavaarenduses nimetatud (Ornstein & Hunkins, 1998) õppekava sotsialiseerumiseks, tänapäeva õppekavaarenduses ning viimasega seonduvad rõhuasetused sotsiaalainetes õppekavaarenduses.
Sotsiaalne pädevus – suutlikkus ennast teostada, toimida teadliku ja vastutustundliku kodanikuna ning toetada ühiskonna demokraatlikku arengut; teada ning järgida ühiskonnas kehtivaid väärtusi ja norme ning erinevate keskkondade reegleid; teha koostööd teiste inimestega erinevates situatsioonides; aktsepteerida inimeste erinevusi ning arvestada neid suhtlemisel (PRÕK, 2010).
Enesemääratluspädevus – suutlikkus mõista ja hinnata iseennast, oma nõrku ja tugevaid külgi; järgida terveid eluviise; lahendada iseendaga, oma vaimse ja füüsilise tervisega seonduvaid ning inimsuhetes tekkivaid probleeme (PRÕK, 2010).
Kontseptuaalne raamistik enesekohaste ja sotsiaalsete pädevuste käsitlemiseks inimeseõpetuses toetub kahesugusele lähenemisele – suurema kaaluga on arenguline perspektiiv, mis hõlmab lõppeesmärgina täiskasvanud inimese sotsiaalse küpsuse saavutamist ning vähema kaaluga kodanikuhariduse perspektiiv kodaniku kasvatamisel.
Teoreetiliseks lähtekohaks on sotsiaalselt kompetentse täiskasvanud ühiskonnaliikme käsitlemisel kolm dimensiooni:
(1) intra-personaalne, mis moodustab enesekohase pädevuse õppekava kontekstis,
(2) interpersonaalne, olles sotsiaalse pädevuse tuumaks õppekavaarenduses ning
(3) ühiskondlik, mis on ühiskonnaõpetuse aineseks õppekavas (Kõiv, 2010).
Õppekava kontekstis inimeseõpetuses kasutatavate mõistete enesekohane pädevus ja sotsiaalne pädevus sisu on lahtiseletatav psühholoogias kasutatavate vastavasisuliste mõistetega:
enesekohast pädevust puudutavad teadmised, oskused ja hoiakud seoses mina, enesehinnanguga ja eneseregulatsiooniga;
sotsiaalset pädevust puudutavad teadmised, oskused ja hoiakud seoses interpersonaalsete suhete ja interaktisooniga erinevatel tasanditel (Kõiv, 2010)
(1) intellektuaalne dimensioon – fookus mõistete, probleemilahenduse, erinevatel tasanditel ja meetoditega mõtlemise arendamisele ;
(2) produktiivne dimensioon - keskendub indiviidi funktsioneerimisele kodus, tööl, kodanikuna ja laiemalt ühiskonnaliikmena;
(3) sotsiaal-personaalne dimensioon, mis sisaldab persoon-ühiskond, persoon-persoon ja persoon-ta ise interkatsioone, kusjuures viimase dimensiooni rõhutamist õppekavaarenduses nimetatud (Ornstein & Hunkins, 1998) õppekava sotsialiseerumiseks, tänapäeva õppekavaarenduses ning viimasega seonduvad rõhuasetused sotsiaalainetes õppekavaarenduses.
Sotsiaalne pädevus – suutlikkus ennast teostada, toimida teadliku ja vastutustundliku kodanikuna ning toetada ühiskonna demokraatlikku arengut; teada ning järgida ühiskonnas kehtivaid väärtusi ja norme ning erinevate keskkondade reegleid; teha koostööd teiste inimestega erinevates situatsioonides; aktsepteerida inimeste erinevusi ning arvestada neid suhtlemisel (PRÕK, 2010).
Enesemääratluspädevus – suutlikkus mõista ja hinnata iseennast, oma nõrku ja tugevaid külgi; järgida terveid eluviise; lahendada iseendaga, oma vaimse ja füüsilise tervisega seonduvaid ning inimsuhetes tekkivaid probleeme (PRÕK, 2010).
Kontseptuaalne raamistik enesekohaste ja sotsiaalsete pädevuste käsitlemiseks inimeseõpetuses toetub kahesugusele lähenemisele – suurema kaaluga on arenguline perspektiiv, mis hõlmab lõppeesmärgina täiskasvanud inimese sotsiaalse küpsuse saavutamist ning vähema kaaluga kodanikuhariduse perspektiiv kodaniku kasvatamisel.
Teoreetiliseks lähtekohaks on sotsiaalselt kompetentse täiskasvanud ühiskonnaliikme käsitlemisel kolm dimensiooni:
(1) intra-personaalne, mis moodustab enesekohase pädevuse õppekava kontekstis,
(2) interpersonaalne, olles sotsiaalse pädevuse tuumaks õppekavaarenduses ning
(3) ühiskondlik, mis on ühiskonnaõpetuse aineseks õppekavas (Kõiv, 2010).
Õppekava kontekstis inimeseõpetuses kasutatavate mõistete enesekohane pädevus ja sotsiaalne pädevus sisu on lahtiseletatav psühholoogias kasutatavate vastavasisuliste mõistetega:
enesekohast pädevust puudutavad teadmised, oskused ja hoiakud seoses mina, enesehinnanguga ja eneseregulatsiooniga;
sotsiaalset pädevust puudutavad teadmised, oskused ja hoiakud seoses interpersonaalsete suhete ja interaktisooniga erinevatel tasanditel (Kõiv, 2010)
RÕK 2010 õpitulemused kooliastmeti inimeseõpetuse ainekavas põhikoolis seosese enesekohase ja sotsiaalse pädevusega (Kõiv, 2010)
I kooliastme õpitulemused
3. klassi lõpetaja: - väärtustab ennast ja teisi ning teab, et inimesed, nende arvamused, hinnangud ja väärtused on erinevad; |
II kooliastme õpitulemused
6. klassi lõpetaja: - kirjeldab enesehinnangu, enesekontrolli ning eneseanalüüsi võimalusi ja olulisust igapäevasuhetes, väärtustab inimeste erinevusi ning oskab teisi arvestada, demonstreerides seda õpisituatsioonis; - väärtustab enda ja teiste positiivseid iseloomujooni ja omadusi ning sõprust ja armastust vastastikuse toetuse ning usalduse allikana; |
III kooliastme õpitulemused
Põhikooli lõpetaja: - teab ja oskab kasutada põhilisi enesekasvatuse viise ning analüüsib ennast, seostades seda oma valikutega elus ja väärtustades ennast; |
- oskab suhelda ja käituda teisi arvestades ja tehes koostööd, ning sõnastab oma tundeid ja teab, et nende väljendamiseks on erinevaid viise;
- väärtustab hoolivust, ausust, õiglust ja vastutustunnet; - teab põhilisi käitumisreegleid, arvestab neid ning kirjeldab, mis on õiglane ja ebaõiglane käitumine; - väärtustab sõprust ja toetavaid peresuhteid armastuse ning vastastikuse toetuse allikana; - kirjeldab, mis on lapse õigused ja kohustused, mõistab vastutust oma tegude eest ning planeerib oma aega ja igapäevaseid tegevusi; |
- väärtustab hoolivust, ausust, õiglust ja vastutustunnet ning kirjeldab tõhusaid sotsiaalseid oskusi igapäevaelus: üksteise aitamist, jagamist, hoolitsemist ja koostööd;
- kirjeldab, millised kehalised ja emotsionaalsed muutused toimuvad murdeeas, aktsepteerides nende individuaalsust; - kirjeldab ja selgitab konfliktide võimalikke põhjusi ning oskab eristada tõhusaid ja mittetõhusaid konfliktide lahenduse viise; demonstreerib, kuidas õpisituatsioonis tõhusalt verbaalselt oma tundeid väljendada, aktiivselt kuulata ja kehtestavalt käituda; - teab ja oskab õpisituatsioonis leida erinevaid lahendusviise otsuste langetamisel. |
- teab, millised arengumuutused toimuvad murdeeas, ja mõistab murdeea eripära teiste eluperioodide seas;
- kirjeldab stressi ja kriisi olemust inimsuhetes ning teab, kuidas luua ja säilitada toetavaid ning lähedasi suhteid; väärtustab sõprust ja armastust vastastikuse toetuse allikana; - teab kooselu reegleid ja norme toetavates inimsuhetes, mõistab nende vajalikkust rühmas ning väärtustab hoolivust, ausust, õiglust ja vastutustunnet. |
Viidatud kirjandus
Kõiv, K. (2010). Enesekohane ja sotsiaalne pädevus inimeseõpetuses. Oja, M.; Kõiv, K.; Mõttus, H.; Schihalejev, O. (Toim.). Sotsiaalained. Valdkonnaraamat põhikooliõpetajale (1 - 21). http://www.oppekava.ee/index.php/P%C3%B5hikooli_valdkonnaraamat_SOTSIAALAINED: Haridus- ja Teadusministeerium. Ekasmikeskus
Ornstein, A. C. & Hunkins, F.P. (1998). Curriculum - foundations, principles, and issues. Boston: Allyn and Bacon.
Põhikooli riiklik õppekava (2010). RTI, 11.02.2010, 6, 22.
Soovitatav kirjandus
Kõiv, K. (2010a). Lõiming inimeseõpetuses. Jaani, J.; Aru, L. (Toim.). Lõiming: lõimingu võimalusi põhikooli õppekavas. Kogumik (347 - 362). Tartu: Tartu Ülikooli haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskus.
Kõiv, K. (2010b). Enesekohane ja sotsiaalne pädevus inimeseõpetuses. Oja, M.; Kõiv, K.; Mõttus, H.; Schihalejev, O. (Toim.). Sotsiaalained. Valdkonnaraamat põhikooliõpetajale (1 - 21). http://www.oppekava.ee/index.php/P%C3%B5hikooli_valdkonnaraamat_SOTSIAALAINED: Haridus- ja Teadusministeerium. Eksamikeskus.
Kõiv, K. (2010c). Riskikäitumise ennetuse ja sekkumise temaatika inimeseõpetuses. Oja, M.; Kõiv, K.; Mõttus, H.; Schihalejev, O. (Toim.). Sotsiaalained.
Valdkonnaraamat põhikooliõpetajale (1 - 12). http://www.oppekava.ee/index.php/P%C3%B5hikooli_valdkonnaraamat_SOTSIAALAINED: Haridus- ja Teadusministeerium. Eksamikeskus.
Kõiv, K. (2010d). Inimeseõpetus esimeses ja teises kooliastmes. K. Eve (Toim.). Õppimine ja õpetamine esimese ja teises kooliastmes. Tartu: Ecoprint, 320- 329.
Kõiv, K. (2010e). Sotsiaalainete valdkondlik lõiming. Jaani, J.; Aru, L. (Toim.). Lõiming: lõimingu võimalusi põhikooli õppekavas. Kogumik (344 - 346). Tartu:
Tartu Ülikooli haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskus.
Kõiv, K. (2010f). Sissejuhatus: muutused inimeseõpetuses võrreldes eelmise õppekavaga, õppeainekontseptsioon ja rõhuasetused . M. Oja, K. Kõiv, H. Mõttus, O. Schihalejev (Toim.). Sotsiaalained. Valdkonnaraamat põhikooliõpetajale (1 - 6).
http://www.oppekava.ee/index.php/P%C3%B5hikooli_valdkonnaraamat_SOTSIAALAINED: Haridus- ja Teadusministeerium. Eksamikeskus